Mälukarp on ammendamatu. Mälestused on meis alati olemas. Ma arvan eriti, et seda on võimatu teadlikult unustada.
See pilt esindab minu lapsepõlve. See on stiimul, mis jõuab ajju ja avab selle mälestuste kasti.
Tänu mälestustele oleme sellised, nagu oleme, nii heas kui halvas. See, et meil on häid mälestusi, sõltub meie olevikust, sest See on KOHE, kui saate hakata iga hetke elama erakordselt et see vääriks suurepärast mälu.
Varasemad sündmused on meie mõistes ikka veel elus. Me võime neid näha ja kuulda. Me võime lasta neil edasi minna või neist kinni hoida. Ma isiklikult arvan seda on hea meeles pidada, et saada igast mälust tekkivat tarkust. Samuti õpitakse halbadest aegadest, ehkki pole mugav neist kinni hoida ega paigal püsida. Need halvad mälestused tuleb hoida meie kasti põhjas.
Mälestused võivad olla meie meelest ilusamad kui siis, kui olime peategelased nende praegusel hetkel, sest aja möödumine paneb teid hindama muid nüansse, mida te nende päevil arvesse ei võtnud.
Loodan, et teie mälestused on sama head kui minul ja ärge unustage aeg-ajalt oma kasti avada.